Piiblitund Pühalepa palvemajas iga kuu esimesel teisipäeval kell 18.00
Palve- ja laulutund Pühalepa palvemajas iga kuu kolmandal teisipäeval kell 18.00, peale palvetundi osaduskohv.

Rooma kirja eeskõne


Dr Martin Lutheri kirjutatud 1522.a.

See kiri on Uue Testamendi õige peatükk ja kõige puhtam evangeelium, ja on seda küll väärt, et ristiinimene mitte ainult sõnasõnalt seda peast ei oskaks, vaid ka  igapäev temaga tegemisi teeks kui igapäevase hinge leivaga. Sest mitte kunagi ei saa teda liig palju lugeda ehk vaadelda, ja mida enam temaga tegemist teha, seda kallimaks ta muutub ja paremini maitseb.
Sellepärast tahan minagi midagi teha ja selle eeskõne läbi valmistada sissejuhatust, nii palju kui Jumal mulle seda annud, et igaüks veel paremini mõistaks seda kirja. Sest siiamaale on kõiksugu seletustega ja kõnedega selle kirja valgust kinni kaetud, ehk küll see kiri iseenesest hele valgus on, mis võiks valgustada isegi tervet kirja.
Kõige esiteks peame mõistma keelt ja teadma, mida tahab ütelda püha Paulus nende sõnadega: käsk, patt, arm, usk, õigus, liha, vaim jne, sest muidu ei ole kasu lugemisest.-
Sõna käsk ei tohi sa siin mõista inimlikul viisil, nagu oleks siin tegemist õpetusega, missugused teod tulevad teha, missugused tulevad jätta tegemata; nii on küll inimeste poolt antud uskudega, kus tegudega täidetakse käsk, ehk küll süda on eemal. Jumal otsustab südame järele. Sellepärast nõuab ka Tema käsk südamepõhja ja ei lepi tegudega, karistab koguni tegusid, mis ei ole tehtud südamest, kui silmakirja tegusid ja valet. Sellepärast nimetatakse kõiki inimesi valelikkudeks, Taav.l. 116,11, sellepärast, et ükski ei pea südamepõhjast Jumala käskusid, ega saa neid pidada. Sest igaüks leiab enese juures vastuseismist heale ja himu kurjale. Seal aga, kus ei ole vaba tahtmist heale, seal ei ole süda mitte Jumala käsu alusel: seal on siis kindlasti ka patt ja Jumala teenitud viha, ehk küll väljaspool hiilgavad paljud head teod ja aus elu.
Sellepärast jõuab Paulus teises peatükis otsusele, et kõik juudid on patused, ja ütleb, et ükspäinis käsutäitjad on õiged Jumala ees. Sellepärast ütleb ta Room. 7, 14: Käsk on vaimulik. Mis see tähendab? Kui käsk oleks lihalik, siis täidetaks teda tegudega küllaldaselt. Et aga käsk vaimulik on, siis ei täida keegi teda tegudega küllaldaselt, olgu siis, et sa kõik teed südame põhjast. Aga niisugust südant ei anna keegi muu kui vaid Jumala Vaim, kes teeb, et inimene käsust südamest rõõmu tunneb ja edaspidi mitte enam hirmu ehk sunduse pärast, vaid kõik vabast südamest teeb. Kus seda tunnet aga mitte südames ei ole, seal jääb järele patt, vastumeelsus ja vaen käsu vastu, mis ometi on hea, õiglane, püha…
Sellest tuleb, et vaid usk üksi õigeks teeb ja käsu täidab, sest ta toob vaimu Kristuse teenustest. See vaim aga teeb südame rõõmsaks ja  endast.

Patt ei ole kirja järele mitte üksi välispidine tegu ihu vastu, vaid kõik tegevus, mis äratab ja kihutab välispidisele teole, nimelt südame põhi kõikide oma jõududega. Nii siis sõnake „ pattu tegema“ peab tähendama seda, et koguni langeb ja läheb patu sisse. Sest ei sünni ju ka ühtki välispidist patu tegu ilma et inimene ei langeks mitte kogu ihu ja hingega selle sisse. Ja kiri vaatab eriti südamesse ja kõige patu juure ning peaallikale, mis on nimelt umbusk südame põhjas. Nii siis, nagu  usk üksi teeb õigeks ja vaimu ja rõõmu toob välisteks tegudeks, nõnda patustab ainuüksi umbusk ja viib liha ja tahte kurjadele välistele tegudele.
Sellepärast nimetab Kristus umbusku üksi patuks, kui ta ütleb Joh 16, 8: Ja vaim annab maailmale märku patu pärast, et nemad ei usu minu sisse. Sellepärast ka enne kui head ehk kurjad teod sünnivad nii kui  head ja halvad viljad, peab enne olema südames usk ehk umbusk nagu kõige patu juur, mahl ja peajõud.
Armu ja anni vahe on see, et arm õieti tähendab Jumala armsust ja harmoonilisust meie vastu, mis ta iseendas kannab meie vastu, ja mille pärast tema tahab Kristust ja vaimu tema andidega meie sisse valada, nagu paistab Room 5, 15: Arm ja and Kristuses jne. Kuigi nüüd anded ja vaim meis igapäev kasvavad ja veel mitte täielikud ei ole, nõnda et meis veel järele jäävad kurjad himud ja patt, mis vaimu vastu võitlevad, siiski teeb ometi arm nii palju, et meie täiesti Jumala ees õigeks saame mõistetud. Sest tema arm ei jagune ega tükelda nagu anded, vaid võtab meid täiesti vastu Jumala armastusele, Kristuse, meie eestkostja ja vahemehe pärast, sest et anded meis on alguse teinud. Surmamata liha pärast oleme veel patused, aga et meie Kristusesse usume ja vaimu alguse omame, on Jumal meile nõnda heasoovlik ja armuline, et ta sarnast pattu mitte enam tähele ei pane ega hukka ei mõista, vaid usu läbi Kristuse sisse meiega toimib kuni patt surmatud saab.

Usk ei ole mitte inimese eksiarvamus ega unenägu, mis mõned usuks peavad. Ja kui nad näevad, et ühtki elu parandust ega häid tegusid järgne, ja siiski usust palju kuulda ja kõnelda tahavad, siis langevad nad eksitusse ja ütlevad: usk ei ole mitte küllaldane, vaid peab tegusid tegema, kui tahetakse vagaks ja õndsaks saada. See tuleb sellest, et kui nad evangeeliumi kuulevad, siis nad langevad ja teevad endale omast jõust südames mõtteid, mis ütlevad: mina usun. Seda peavd nad siis õigeks usuks. Aga et see on inimlik väljamõeldis ja mõte, siis ei tee see usk midagi ja ei järgne ka mingit paranemist.
Aga usk on Jumala töö meis, mis meid muudab ja uuesti sünnitab Jumalast (Joh 1, 13) ja surmab vana Aadama ja teeb meid südame, julguse, mõtte ja kõikide jõudude poolest uueks inimeseks ja toob endaga ühes Püha Vaimu. Oo, usu asi on elav, tegev, töötav, vägev, nõnda, et koguni võimatu on, et ta ei teeks head järeljätmatult. Ta ei küsi ka mitte, kas häid tegusid on tarvis teha, vaid enne kui küsitakse, on ta neid juba teinud ja on ikka tegemas. Kes aga sarnaseid tegusid mitte ei tee, see on uskmatu inimene, kes vaatab ja kobab usku ja häid tegusid, ja ei teagi, mis usk ehk head teod õieti on, ehk kes lobiseb ja teeb vaid palju sõnu usust ja häist tegudest.
Usk on elav, julge lootus Jumala armule, nii kindel, et ta  tuhat korda valmis on selle eest surema. Ja sarnane lootus ja Jumala armu tundmine teeb rõõmsaks, vabaks, heameeleliseks Jumala ja kõigi olevuste vastu. Seda teeb Püha Vaim usus. Sellepärast saab inimene ilma sundimata heatahteliseks ja heasoovlikuks, tahab igaühele head teha, igaüht teenida, kõik kannatada Jumala kiituseks ja auks, kes temale niisugust armu üles on näidanud. Nõnda on võimatu tegusid ja usku ühest lahutada, nagu võimatu on põlemist ja valgust tulest eraldada. Sellepärast ole ettevaatlik oma enda vale mõtete ja kasuta lobisejatega, kes usus ja häis tegudes targad tahavad olla ja otsustada ja on ometi kõige suuremad narrid. Palu Jumalat, et ta usku annaks, muidu jääd sa küll igavesti ilma usuta, ja kujutad endale üksi ette ja teed, mis sa ise tahad ja võid.

Õigus on sarnane usk, mis nimetatakse Jumala õiguseks, mis Jumala ees on maksev, sest et selle Jumal annab ja arvab õiguseks Kristuse, meie vahemehe pärast, ja teeb seda, et inimene annab igale ühele, mis ta võlgu on. Sest usu läbi saab inimene patutuks ja omab heameele Jumala käskude suhtes. Seega ta annab Jumalale oma au ja tasub talle, mis ta võlgu on. Aga inimesi teenib ta ka heameelega kõigega, millega ta aga saab, ja annab sellega ka igale ühele tema oma. Sarnast õigust ei saa loodus, vaba tahe ja meie oma jõud mitte sünnitada, sest nii kui ükski ei saa iseendale ise usku anda, nõnda ei saa ta ka iseenda umbusku kaotada: kuidas saaks ta ka ühe kõige väiksema patu ära kaotada? Sellepärast on kõik vale, silmakirjalikkus ja patt, mis ilma usuta ehk umbusus tehakse.

Liha ja Vaim ei tule mitte nõnda mõista, et liha on see, mis üksi kõlvatusse puutub, ja vaim, mis üksi südame seesmust puutub, vaid lihaks nimetab Paulus ja ka Kristus kõik, mis lihast on sündinud – kogu inimest ühes ta ihu ja hingega, ühes ta mõistuse ja meeltega, sest et kõik temas liha järele toimub.
Nõnda pead sa ka seda lihalikuks nimetama, kes ilma armuta kõrgetest vaimlistest asjadest palju mõtleb, õpetab ehk lobiseb, nagu sa seda liha tegudest, Kaal 5, 20, ka hästi võid õppida, sest et Paulus ka segaseid õpetusi ja viha liha tegudeks nimetab. Ja Rooma 8, 3 ta ütleb, et liha läbi käsk nõrgendatud saab, mis mitte üksi kõlvatusest, vaid ka kõigist teistest pattudest on öeldud, kõige rohkem aga umbusust, mis ju „kõige vaimulikum“ patt on. Samuti nimeta vaimulikuks, kes kõige nähtavamaid tegusid teeb, nagu Kristus, kui ta jüngrite jalgu pesi ja Peetrus, kui ta laeva juhtis ja kalu püüdis. Nõnda siis, liha on inimene, kes seespidi ja välispidi elab ja tegutseb, mis liha kasuks ja ajaliku elu teenimiseks, Vaim aga, kes seespidi ja välispidi elab ja tegutseb, mis Vaimu ja tulevast elu teenib.

Ilma sarnase arusaamiseta nendest sõnadest ei või sa ap Pauluse epistli ega ka ühtki teist raamatut pühast kirjast iialgi mõista. Sellepärast hoidu kõigi õpetajate eest, kes teisiti neid sõnu tarvitavad, olgu nad ka kes tahes, kas Hieronimuse, Augustinuse, Ambrosiuse, Originese sarnased ehk veel suuremad.

Allikas: Eesti Kirik, ajaleht.